Levinumad eramute tüübid

Katusekorrusega eramu

Milline on katusekorrusega eramu?

Katusekorrusega eramu vorm sisaldab ühte köetavat elukorrust ja kõrgekaldelist katust. Katuse all on avar pööningukorrus, kuhu võib olla rajatud ka eluruume. Katuse tasapinda võivad liigendada katuseuugid või erinevad väljaehitused.

Pildid:

• Eramu Tallinnas Neeme tn, hoone vaade. Arhitekt Edgar Kuusik (EAM Fk 2430), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Tüüpprojekt nr A-36. Silikaatkivist termoliittäidisega nn harju seintega väike maja (59.8 m²) valmis 1960. aastatel. Heiki Pärdi isiklik kogu.
• Ühepereelamu “Ants” Ääsmäel, vaade. Arhitekt Ants Mellik (EAM Fk 8215), Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Millal ja miks selliseid maju ehitati?

Taolisi elamuid on sajandeid rajatud igasse Eesti nurka, sõltumata asustustihedusest, pererahva elatusallikast ja krundi suurusest. Kõrgekaldeline katus tulenes eelkõige vanasti kättesaadavatest katusekatte-materjalidest (õlg ja pilliroog, laast, katusekivi), mille vastupidavus ilmastikule ja kahjustustele oli tunduvalt parem kui neid paigaldada kõrge kalde alla. Kõrge katusekalle tagas et vihm, lumi ja praht jookseks katuselt võimalikult kiirelt maha ega hakkaks kogunema.

Kõrge pööninguruum andis elanikele ka laopinda, mis oli eriti väärtuslik näiteks linnades, kus krundi suurus ja kõrvalhoonete arv võis olla väiksem kui maapiirkondades. Maapiirkondades sai talvel pööningu all hoida näiteks loomade jaoks heina. 20. sajandiks hakati aga laiemalt katusekorrust pidama ka potentsiaalseks elukorruseks, kuhu sai rajada köetavaid eluruume.

Ajalooliselt on keskmine Eesti pere elanud ära kahe kuni kolme eluruumi, köögi ning esikuga. Rohkemate eluruumide rajamine oli juba jõukuse või suurema majapidamise tunnus. Taoline planeering mahtus hõlpsasti ära ühe korruse peale, mistõttu pööningukorruse välja ehitamine ei ole alati olnud prioriteet, ehkki väljaehitamise võimalust siiski väärtustati (hakkas levima eelkõige 1920ndatest).

Eluruumide jaotamine kahe korruse vahel võimaldas planeeringut ka paremini tsoneerida – avalikum elutsoon esimesel korrusel, privaatsem magamistsoon katusekorrusel. See võimaldas esimese korruse eluruume kasutada lisaks elutoale ka näiteks söögitoana, kabinetina, külalistetoana, jne. Väiksema maja puhul ei pruukinud esimesele korrusele mahtuda enam kui kaks eluruumi lisaks köögile ja esikule, mistõttu oli kolmanda eluruumi rajamiseks vajadus ehitada välja katusekorrus.

Kelp-, viil- ja poolkelpkatus

Üks vanimaid katusekujusid Eestis on kelpkatus, mida oli ühtlasi soodsam rajada kui viilkatust, kuna viimasega kaasnes viiluseinte ehitamise kulu (seejuures katusekatte hulk on kummalgi katusetüübil sama). Suitsumajadel olid ka iseloomulikud unkaaugud, kust juhti välja suits enne korstnate levikut. Viilkatuse kasuks kõneles avaram pööninguruum ning pööningukorruse mugavam akendega valgustamine. Nõnda sai akna rajada viiluseina sisse ning pääses kallite ning kergesti lekkivate katuseuukide rajamisest. Seetõttu oli viiluseinte äärde võimalik hõlpsasti rajada ka eluruume, mis tihtipeale jäid eelkõige suviti kasutatavaks ruumiks. Ehkki ajapikku hakati pööningutubadesse rajama ka ahjusid, oli nendes elamine tülikam kui peakorrusel. Pööningul elamine eeldas alumisele korrusele trepi või redeli paigaldamist ja selle pidevat kasutamist, pööningutuba oli raskem soojaks kütta (kehvemad tarindid) ning ruumi oli vähem kui peakorrusel (madalad laed ja kitsad ruumid).

Kelp- ja viilkatuse eeliseid liites kujunes ajapikku välja ka nende hübriidlahendus ehk poolkelpkatus. Poolkelpkatusele rajati piisava kõrgusega viilusein, et mahuks rajama pööninguaknaid, kuid harjani jätkus sealtmaalt edasi kelpkatus.

Pildid:

• Nuki sauniku elamu, (EVM N 199:19), Eesti Vabaõhumuuseum SA
• Võnge talu sulastemaja, tagakülje- ja otsavaade. (EVM N 156:185), Eesti Vabaõhumuuseum SA
• Talumaja Viljandimaal, (ERM Fk 2989:172), Eesti Rahva Muuseum

Katusekorruse eluruumide valgustatust ja avarust sai lisaks viiluseinte akendega parandada kas eelmainitud katuseuukidega, nivendiseintega (katuseräästa ja vahelae vahele rajati jupp välisseina, mis parandas korruse põrandapinna kasutatavust) või katuseärkliga (on teada ka erandlikke näiteid ajaloolistest katuseakendest). Katuseärkel kujutas endast tavapäraselt osaliselt täiskõrgusega ülemist korrust, mis traditsiooniliselt paigutati hoone keskteljele. 20. sajandi alguses hakati mängima ka viiluseinte paigutusega ning asümmeetriliste katusevormidega.

Pildid:

• Madi taluelamu (EPM FP 372:85), Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum
• Simka talu elumaja (1920.aa), (EVM F 474:135), Eesti Vabaõhumuuseum SA
• Auksi talu elumaja (1900. aa), (EVM F 474:294), Eesti Vabaõhumuuseum SA

Mansardkatus

18. sajandil tõusis uue katuseliigina esile mansardkatus, mis eelkõige väljendus esialgu vaid mõisa- ja linnaarhitektuuris, kuid 20. sajandi alguses hakkas levima ka ühepereelamute seas. Mansardkatust võib kirjeldada kui n-ö murdekohaga kelp-, viil- või poolkelpkatust, kus katuse alumine pool on rajatud järsu katusekaldega ning ülemine pool madalama katusekaldega. Mansardkatuse eesmärk on luua pööningukorrusele võimalikult palju sirgete seintega põrandapinda, luues pööningukorrusest sisuliselt täieõigusliku ülemise korruse. Katuse alumine järsem osa on seega tihtipeale liigendatud ka akendega.

Pildid:

• Sepa talu elamu (EVM F 1:72), Eesti Vabaõhumuuseum SA
• Väike-Kiisa e Luha talu elamu (EVM F 466:26), Eesti Vabaõhumuuseum SA
• Rünka talu häärber Mustoja külas, Haljala khk. (ERM Fk 2906:683), Eesti Rahva Muuseum

Mansardkatuseid ja täies ulatuses välja ehitatud katusekorruseid kohtab teise maailmasõjani pigem tihedama asustusega aladel, kus piiratud krundi suurus, maja suurus või korruste arv sundis elanikke elamispinna suurendamiseks kasutama ära kogu hoonemahtu (väljaehitatud pööningukorrust sai kasutada ka üüritulu teenimiseks). Maapiirkondades jäid pööningukorrused pigem kas tervenisti pööninguks või siis rajati ainult paar suvetuba.

Katusetüüpide areng 20. sajandil

Eriti lopsakaid ja keerulise konstruktsiooniga katusekorruseid rajatakse 20. sajandi alguses seoses juugendstiili ja rahvusromantismi levikuga, kus hakkavad segunema kõikvõimalikud katusekujud, viiluseinad, katuseuugid ja väljaehitused. Peale Eesti iseseisvumist hakkab eramuarhitektuur kalduma aga kaine saksapärase traditsionalismi ning funktsionalismi suunas, kus pööningukorrustega majade seas on peamisteks võteteks jätkuvalt traditsiooniline viilkatus, kelpkatus ning pool-kelpkatus, mida liigendati tagasihoidlike katuseuukidega. Ehkki tollal oli tekkinud ka uusi elamuvorme (ühekorruseline elamu, kahe täiskorrusega elamu), oli pööningukorrusega maja rajamine jätkuvalt kulutõhus ning mõistlik ehitusviis. Väljaehitatud pööningukorruse valimist soosisid madalamad ehituskulud võrreldes kahe täiskorrusega elamuga (vähem välisseina pinda) ning hilisem pööningukorruse väljaehitamise võimalus pärast maja esimest ehitusjärku, mis omakorda puudus madala katusega ühekorruselisel majal.

Mainitud eeliste, pikkade traditsioonide ja poliitilise neutraalsuse tõttu jätkus pööningukorrusega elamute rajamine aastakümneid ka nõukogude ajal, mil vaieldamatult populaarseim katusevorm oli viilkatus. 1970. aastatel hakkas traditsioonilise viilkatusega maja vorm modernismi mõjul muutuma – hakkasid levima kaasaegsemad fassaadid ja viimistlusmaterjalid ning lintaknad, mindi üle keskküttele, mis vabastas hoone planeeringu kompaktsusest, katuseviilude alla hakati rajama horisontaalse piirdega rõdusid jne. Postmodernismi vaimus hakkas 1980. aastail esile kerkima ka eripärase mahu ja katusega maju.

Pildid:

• maja Sindis, 1964.a. Heiki Pärdi isiklik kogu.
• uued individuaalelamud Väätsal 1968.a. (PM F 1286:72), Järvamaa Muuseum
• Kiili individuaalelamud, vaade (EAM Fk 7649), Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Soovitusi renoveerimiseks

Katusekorrusega eramu peamine arhitektuurne väärtus on selle katuse kuju ja materjal, kuna see on selle majatüübi kõige silmatorkavam omadus.

Säilitage maja algne siluett

Viil-, kelp- või poolkelpkatuse ulatuslik väljaehitamine ebaproportsionaalselt väljavenitatud katuseuukidega ei ole soovitatav. Eelistage tasapinnalisi katuseaknaid. Ei ole soovitatav ka katusekallet asümmeetriliselt muuta, mis võtab majalt ära selge figuuri ning teeb selle arhitektuuri kaootilisemaks.

Eelistage mahulist terviklahendust

Kui katusekorrus jääb väikeseks, kaaluge pigem maja pikendamist või kogu ülemise korruse ümberehitamist täiskõrguses korruseks.

Valige katusekatte materjal vastavalt maja ajaloole ja asukohale

Katusekate on antud majatüübi puhul vägagi silmatorkav detail, seega eelistage materjali, mis on majal kunagi juba olnud (laast, katusekivi, valtsplekk, eterniit).

Kontrollige katusekorruse tarindite seisukorda

Katusekorruste seinad ja laed võivad olla ülejäänud majast õhema soojustuse ja madalama ehituskvaliteediga (nõukogude ajal võis parem materjal olla alumistel korrusetel juba ära kasutatud).

Tooge räästaalused pinnad köetava mahu sisse

Katusekorruste ruumid rajati võimalikult sirgete seintega, kuna räästaaluse põrandapinna kohal oli katusekelp väga madal ning ruum põhimõtteliselt kasutamatu. Seega jäid nendesse piirkondadesse üldjuhul külmad pööningud. Kui katusekorrus oli väike, tuli jupp lage rajada ka sarikate vahele, ehk tekitati seinte ja lae vahele kaldus katuslaed. Katusekorrust renoveerides on mõistlik tuua räästaalused piirkonnad köetava kontuuri sisse, ehk soojustada tasub sarikatevahed räästast vähemalt kuni pennideni. Neid madalaid ruume võib jätkuvalt kasutada hoiu- või tehnosüsteemide ruumina, mis nüüd saavad olla puhtamad ning stabiilsema temperatuuriga.

Säilitage räästa proportsioon (laius, paksus)

Erilist tähelepanu nõuavad maja renoveerimise käigus kõrgekaldeliste katuste räästad, mis võivad välisseinte soojustamisel jääda ebaproportsionaalselt lühikeseks (välisel lisasoojustamisel upub räästas välisseina sisse). Madalakaldelise katuse puhul saab räästaotsi paremini pikendada, kuna nõnda on väiksem tõenäosus sattuda liiga madalale (aknad räästa all). Kõrgema katusekalde puhul nõuab 20-30 cm jagu räästa laiendamine märkimisväärsemat räästa kõrguse vähenemist, mille puhul on risk sattuda akende ette.

Vältige suuri juurdeehitusi


Tiheasustusaladel olevatel majadel on tihtipeale juba rajatud suuri abitiibu, kus on garaaž, saun, mõnikord lisa eluruum. Aeg-ajalt on nendele lisatiibadele juba ka täiskõrguses ülemine korrus peale ehitatud, mille katusekalle ei klapi ülejäänud majaga ning üldpildis konkureerib sellega. Juurdeehitused peaksid piirduma ühe korrusega ning olema kas tunduvalt madalama katusega või sama kaldega kui on suur katus.

Säilitage akende renoveerimisel või vahetamisel võimalikult palju nende raamijaotust

Katusekorrusega maja on üks vanemaid eramutüüpe Eestis, seega võib mõnel vanemal majal leiduda ka eriti tiheda ja ilusa raamijaotusega aknaid. Seda jaotust tasub võimalusel säilitada, mille jaoks on hea variant jätta väline raam ajaloolise jaotusega ning paigaldada lengi juurde sisemine raam koos liigendamata pakettklaasiga.

Säilitage fassaadi detailid

Majadel võivad olla erinevaid väikseid fassaadidetaile: akende piirdeliistud, aknaavade ümber tellistest laotud või krohvitud raamistused, räästaotsad, räästakarniisid ja nende kaunistused, ilmekad nurgapostid, jne. Taolist fassaadi ei maksa katta ühtlaselt liigendamata laudise, sileda krohvi või ühetoonilise viimistlusega, kuna just detailid annavad sellistele majadele iseloomu ja need tasuks pärast soojustuse paigaldust taasluua. Samas leidub ka maju, mis olidki algselt projekteeritud lihtsama lahendusena ning mille puhul ongi kohane säilitada tagasihoidlik ja vähese liigendusega fassaad.

Hinnake garaaži tulevikku

Nõukogudeaegsete majade juurde kuuluvad sageli ka maja külge ehitatud garaažid, mis ei vasta enam tänapäevaste sõidukite mõõtudele ega kasutusvajadustele. Ühe võimalusena võib vana garaaži lammutada ning rajada selle asemele uue ja funktsionaalsema hooneosa. Alternatiivina võib olemasoleva garaaži jätta abiruumiks, näiteks kuuriks või panipaigaks. Kolmanda variandina on võimalik garaaž ümber kujundada eluruumiks või verandaks, asendades garaažiuksed akendega.

Kahe täiskorrusega eramu

Milline on kahe täiskorrusega eramu?

Kahe täiskorrusega eramul on kas esimese korrusega sama suur või mõnevõrra väiksem teine täiskõrguses korrus ning madala kaldega katus. Katuse all võib olla pööning, kuid üldjuhul puudub piisav kõrgus eluruumidega korruse loomiseks (tuntud ka kui “kassipööning”).

Pildid:

• Olustvere mõis, eksterjöör. (AM _ 12854:739 F 5497:739), Eesti Ajaloomuuseum SA
• Eramu Kuusalus, Heiki Pärdi isiklik kogu
• Eramu Meriväljal, vaade (EAM Fk 13921), Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Millal ja miks sellised maju hakati ehitama?

Mitme täiskõrguses elukorrusega üheperemaju on ajalooliselt Eestis enne 20. sajandit püstitatud vähe. Eelkõige ehitati neid kas tihedama asustusega aladel (linnad, alevid), kus kruntide suurus oli piiratud; või siis jõukamate ühiskonnakihtide poolt häärberi- ja villaarhitektuuri näol. Keskmine Eesti pere sai elatud kahe-kolme eluruumi ning köögiga, mis mahtus edukalt tervenisti ühele korrusele. Ruumipuuduse korral oli alati võimalik rajada suvetube või ka köetavaid ruume katusekorrusele.

Hoidkem meeles, et traditsioonilised katusekattematerjalid (õlg, laast, katusekivi) nõudsid suure kaldega katust, mille alla mahtus ära ka katusekorrus. Peamine põhjendus majale terve ülemise korruse peale ehitamiseks oli mitme leibkonna mahutamine ühe katuse alla, kus siis ülemist või alumist korrust kas üüriti välja või oli elamispinnaks mõne lähisugulase perele. Alevis või linnas võis alumine korrus olla ka näiteks äri- või kontoripind ning ülemine korrus oli pererahva korter. Lisaks, enne veekindlamate katusekatete laiemat levikut rajati kahe täiskorrusega majadele niikuinii ka veel kõrge viil- või kelpkatus, mille alla oli võimalik rajada katusekorruse näol ka kolmas korrus, mis veelgi suurendas elamispinda.

Pildid:

• Rapla värvimaja, ees mehed ja naised (ERM Fk 2889:451), Eesti Rahva Muuseum
• Puka talu häärber Hallistes, Heiki Pärdi isiklik kogu
• Šveitsi maja Rocca al Mare suvemõisas (EVM F 419:43), Eesti Vabaõhumuuseum SA

Funktsionalism – kastmajade maaletooja

1920. aastatel oli Eesti arhitektuuris tõusuteel funktsionalism, mis soosis lihtsust, kuupjaid vorme, napi dekooriga fassaade, horisontaalseid lintaknaid ja võimalikult madalat katust. Paranemas oli ka katusekattematerjalide valik ja kättesaadavus (katuseplekk, katusepapp), mis võimaldasid rajada moekaid madalama kaldega katuseid.

Just funktsionalismi vaimus kujunes Eestis välja kahekorruseline ning madala katusega funkmaja eramutüüp (kutsuti ka “katuseta” majadeks ja „kastmajadeks“), mille nö järeltulijaid püstitatakse tänase päevani. Majade vorm ei pidanud rangelt piirduma vaid kuubiga, vaid võis rakendada erinevaid mängulisi liigendustehnikaid (eenduv ees- või trepikoda, tagasiaste rõdu ees, eri tiibade tekitamine, kõrgendusega katus pööningu kohal jne).

Enne teist maailmasõda jäi antud majatüüp siiski pigem alevitesse ja aedlinnadesse, kus jätkus ka ülemiste korruste välja üürimine (variant oli ka nn paarismaja), mille toel sai tasuda ehituslaenu. Nõnda võib lugeda Eesti kahe täiskorrusega eramutüübi algeks pigem väikseid korter- või mitmepereelamuid kui ühepereelamuid. Kui kahe täiskorrusega maja püstitati ühepereelamuks, siis pigem ristiti taoline elamu ikka “villaks”. Antud hoonetüübi II maailmasõja eelseid ilminguid kohtab eelkõige Pärnus, Tartus Tähtveres ning Tallinnas Nõmmel.

Maapiirkondadesse jõudis uus stiil aeglasemalt, kus ruumipuudust üldjuhul ei olnud ning juurdunud oli eelkõige katusekorrusega maja tüüp. Pidagem silmas, et mansardkatusega (mis oli tollal populaarne katusetüüp) sai luua ülemisel korrusel peaaegu sama palju elamispinda kui täiskõrguses teise korrusega.

Pildid:

• Eramu Tallinnas Nõmmel, vaade hoonele eest paremalt. Arhitekt Engelhard Corjus (EAM Fk 56.2), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Eramu Tallinnas Nõmmel, vaade hoonele. Arhitekt Eugen Sacharias (EAM Fk 44), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Elamu Nõmmel, vaade hoonele (EAM Fk 15691), Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Nõukogudeaegsed kastmajad

Nõukogude aja alguses oli endisele kapitalistlikule riigikorrale viitav funkstiil põlu alla, kuid pärast Stalini surma hakkasid taas levima kastmaja vormis individuaalelamud. Nende vorm ja liigendus oli aga tunduvalt lihtsam ja lakoonilisem võrreldes sõjaeelse ajaga. Uued kastmajad piirdusid üldjuhul lihtsa kuupja mahuga, mida liigendati veranda, garaaži, rõdu ja/või terrassiga.

Kahe täiskorruse jagu elamispinda võis aga piiratud elamispinna taustal olla liigne. Seetõttu levisid ka omapärase liigendusega “tükeldatud kastmajad”, kus näiteks veerand või pool ülemist korrust jäeti ruumide arvu või pindala kokkuhoiuks välja ehitamata, tekitades tihtipeale L-kujulise hoonemahu. Teistpidi võidi ka hoopis esimest korrust ümber kuupja põhimahu laiendada.

1950. aastate esimese poole kahekorruselised majad jälgivad II maailmasõja eelseid vorme – lihtne kuupjas maht, madal kelpkatus, eenduv veranda koos katusel oleva rõduga ning vähemalt üks ringikujuline illuminaatoraken. 1960. aastatel hakkab majade projektidesse ilmuma modernsemaid arhitektuurivõtteid Soomest – asümmeetriline katus, vabama vormiga aknad, katuse alla integreeritud nurgarõdud jne.

Fotod:

• Eramu Elvas, Heiki Pärdi isiklik kogu
• Osaliselt väljaehitatud ülemise korrusega elamu Väike-Maarjas, Heiki Pärdi isiklik kogu
• V. Varendi elamu Tallinnas. Arhitekt Peeter Tarvas (EAM _ 8885 Ar 40.4.78), Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Kuni 1970. aastateni on tüüpilise kuubikujulise eramu korruse planeeringu keskpunktiks maja korsten, mille ümber paiknevad köetavad ruumid. Esimene korrus oli üldjuhul avalikum korrus, kus paiknesid esik, köök, elutuba ning söögituba (tüüpiliselt kokku 4 “sektorit”). Kõik magamistoad ning üldjuhul ka pesuruum viidi ülakorrusele, mis aitas hoonet edukalt tsoneerida.

1970. aastatel hakkavad aga toimuma uuendused – vaikselt hakkab levima keskküte, mis vabastab planeeringu “korstna ümber ringlemisest”; hakkavad levima uued ehitusmaterjalid (gaasbetoon), ning majad hakkavad muutuma suuremaks. Näiteks garaaži peale hakatakse välja ehitama ülemist korrust, kuhu pääses tihtipeale toast trepi vahemademe pealt, mida sageli nimetati pesukuivatusruumiks. Selle perioodi kastmajadele on omane ka ruumide “kantimine”, kus elamispinna piirangutest mööda hiilimiseks rajati ülakorrusele avaraid pööninguid, garderoobe, verandasid ja muid erineva funktsiooniga ruume. See, kuidas neid ruume pererahvas päriselt kasutas, oli muidugi omaette lugu. Paisuma hakkavad ka esikud ja trepihallid, mille suhtes rakendati leebemaid pinnanorme ning mis aitasid maja avaramaks teha.

Muutub ka majade välimus. 1960. aastate teisest poolest hakkab levima monumentaalsem modernismi vool, mida kutsutakse karniisarhitektuuriks (peamine levik pigem 1970. aastatel). Ilmuma hakkab nii räästata katuseid kui ka eenduva puitkarniisiga katuseid, mängulisemaid katusekaldeid, kasvuhooneid, rohkem rõdusid ja terrasse, suuremaid garaaže ja saunu. Fassaadide liigendamiseks rakendati sagedasti krohvitud ja tumeda laudisvoodriga pindade kompositsioone.

Fotod:

• Eramu Rakveres (EAM Fk 19154), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Elamu Jõgeval, tp 85-74, eestvaade. Arhitekt Ilmar Puumets (EAM Fk 10286), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Vaade eramule Kärdlas (HKM Fp 2550:129 F 13285), Hiiumaa Muuseumid SA

1980. aastatel elavnes postmodernismi vaimus eramute planeeringute ja fassaadide liigendus veelgi enam. Veelgi suuremaks kasvasid ka hoonete mahud tänu lõdvenenud pinnanormidele. Näiteks kui varasemalt oli garaaž peamisest kuupjast hoonekehandist selgesti eristuv hoonetiib, siis 1980. aastateks hakkavad garaažid koos peale ehitatud pesukuivatusruumide ja pööningutega aina tihedamini liituma põhimahuga ühise katuse alla. Ilmuma hakkavad ka ajastule omased villalikud eramud. Selleks ajaks olid majaehitajad hakanud püstitama ka mitmeid teisi kastmajale väliselt sarnaseid eramutüüpe, nagu nihestatud korrustega maja ja kõrge keldrikorrusega maja, kuid mille planeeringu loogika ja arengulugu on mõnevõrra teistsugused (ja ega igat maja ei olegi võimalik selge majatüübi alla liigitada).

Seega saab lõpetuseks tõdeda, et kastmajadel on Eestis põhimõtteliselt 100-aastane ajalugu, millest tingituna esineb neid väga mitmekesise kujuga, liigendusega, fassaadikujundusega ja planeeringutega. Tegu on optimaalse eramuvormiga, mida püstitatakse tänase päevani.

Fotod:

• Eramud Lepiku tänaval Karksi-Nuias, Heiki Pärdi isiklik kogu
• Tuvastamata eramud maapiirkonnas (EAM Fk 10012), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Eramu Tartus Ravila tänaval. Arhitekt Ado Eigi. EAL 1986 fotokonkurss, foto seeriast Pootsman (EAM Fk 22921), Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Soovitusi renoveerimiseks

Kastmajade puhul on iseloomulik nende lihtne geomeetria, mida õnneks ei ole keeruline renoveerimise käigus säilitada.

Vältige soojustamise käigus fassaadi liigset lihtsustamist

Majadel võib olla erinevaid väikseid fassaadidetaile – aknaavade ümber tellistest laotud või krohvitud raamistused, räästakarniisid, ilmekad nurgapostid jne. Taolist fassaadi ei tasu katta ühtlaselt sileda krohvi või ühetoonilise viimistlusega, kuna just detailid annavad sellistele majadele iseloomu ja need tasuks pärast soojustuse paigaldust taasluua. Samas leidub ka maju, mis olidki algselt projekteeritud lihtsama lahendusena ning mille puhul ongi kohane säilitada tagasihoidlik ja vähese liigendusega fassaad.

Tutvuge hoone esialgse ehitusprojektiga

See annab ülevaate arhitekti algsest visioonist, mis võis omal ajal jääda täielikult realiseerimata näiteks materjali- või ressursipuuduse tõttu. Sealt võib leida inspiratsiooni maja renoveerimisjärgse välimuse üle otsustamisel.

Säilitage akende algne jaotus ja proportsioonid

Modernistlik arhitektuur eelistab küll suuri klaaspindu, kuid kastmajade puhul on fassaadi lihtsuse tõttu iga väiksemgi liigendus oluline. Sageli piirdus akende raamijaotus ühe või kahe pika tuulutusaknaga, millel on ka tänapäeval praktiline funktsioon ning on kaasaegsete pakettklassidega akende puhul hõlpsasti teostatav.

Planeerige lisakorruseid hoolikalt

Kastmaju on üldjuhul ehitatud püstpalk-, karkass-, telliskergseintega (nt. Harju sein) või tuhaplokkidest. Juhul kui hoone teine korrus on välja ehitatud vaid osaliselt (näiteks L-kujulise lõikega majade puhul), võib kaaluda selle täielikumat väljaehitamist. Selline lahendus eeldab siiski, et olemas olev kandekonstruktsioon võimaldab lisakoormusi. Eriti tuleb seda arvesse võtta karkasskonstruktsiooniga hoonete puhul, kus laiendamine võib olla tehniliselt keerukam.

Hinnake garaaži tulevikku

Nõukogudeaegsete majade juurde kuuluvad sageli ka maja külge ehitatud garaažid, mis ei vasta enam tänapäevaste sõidukite mõõtudele ega kasutusvajadustele. Ühe võimalusena võib vana garaaži lammutada ning rajada selle asemele uue ja funktsionaalsema hooneosa. Seejuures tuleb jälgida, et uus maht ei muutuks elumaja kõrval liialt domineerivaks. Alternatiivina võib olemasoleva garaaži jätta abiruumiks, näiteks kuuriks või panipaigaks. Kolmanda variandina on võimalik garaaž ümber kujundada eluruumiks või verandaks, asendades garaažiuksed akendega.

Ühekorruseline eramu

Milline on ühekorruseline maja?

Ühekorruselisel eramul on kogu planeering paigutatud ühele, samal tasapinnal paiknevale korrusele. Maja katus on kas väga madala kaldega (nõnda et katusekorruse välja ehitamine ei ole variant) või on tegu lausa lamekatusega.

Pildid:

• Valga KEK. Puidujäätmetest paneelidest maja madala katusega (VaM F 1142:24), Valga Muuseum
• Roosna-Alliku ühepereelamud “Taru-3R”, arhitekt Tõnu Kull (EAM Fk 9125), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Aaviku küla eramu, arhitektid Emil Urbel, Indrek Erm (EAM Fk 13931), Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Millal ja miks sellised maju ehitati?

Enne 20. sajandit ei olnud erilist põhjust eristada ühekorruselisi maju (kus eluruume pööningule kunagi ei rajatud) ja katusekorrusega maju, kuna nende välisvorm oli üldjoontes sisuliselt sama. Enne katusepleki ja -papi laiemat levikut tuli katuse kalle rajada vastavalt kättesaadavale katusekattematerjalile (õlg, puitõhik, kivi), mille tulemuseks oli üldjuhul nõnda kõrge kaldega katus, et sinna mahtus ka katusekorrus. Ajalooliselt on küll esinenud arhailise loomuga katusekatteid, mida rajati ka madalama kaldega (nt. kisklaudadest katus, puukoorest katus, mätaskatus), kuid nende levik oli elamuarhitektuuris suhteliselt marginaalne.

Tänapäevases mõistes ühekorruselised elamud said eelkõige tekkida tänu kaasaegsetele vettpidavatele katusekatetele (katuseplekk, bituumenpapp), mida võis paigaldada madalama kalde all kui vanemaid katusekatteid. Nõnda kulus katuse kandekonstruktsiooni rajamiseks ning katusekatte pindalale vähem materjali, aega ning raha. Põhjuseid loobuda kõrgest pööningukorrusest ja potentsiaalsetest lisa-eluruumidest võis olla mitmeid – kasutus suvilana, kiire ja odav ehitusprotsess, vähesed ruumivajadused, kindel arhitektuurne visioon, vms.

Pildid:

• Aarte talu elamu Vabaõhumuuseumis, vaade hoonele nurgalt (EAM Fk 4561), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Eramu Nõmmel, arhitekt Jaagup Linnakivi (EAM Fk 18465), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Elamu Tartus Jakobsoni tn, arhitekt Arnold Matteus (EAM Fk 3129), Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Funktsionalism – kõrged katused kadugu

20. sajandil tuli moodi funktsionalism, mis soosis lihtsust, kuupjaid vorme, napi dekooriga fassaade, horisontaalseid lintaknaid ja lamekatust (või vähemalt lamekatuse ilmet). Nõnda tulid tänavapilti nn “katuseta majad”, mida rajati kas ühe või kahe täiskõrguses korrusega. Ühekorruselise maja eeliseks oli kõikide eluruumide vahetu seos ümbritseva aiaga. Enne teist maailmasõda jäid taolised funkmajad pigem alevitesse ja aedlinnadesse.

Paraku ei olnud ehitustehnoloogia areng tollal veel sealmaal, et Eesti kliimas õnnestuks rajada ehtsaid lamekatuseid. Seetõttu kasutati erinevaid võtteid lamekatuse simuleerimiseks, näiteks kas võimalikult madal katusekalle või kolmest küljest parapettidega varjatud pultkatus. Siiski oli nõnda madalate katuste põhiprobleem nende veepidavus, kuna lekked olid kaldest hoolimata kerged tekkima (kogunev lumi, lehed ja oksad jne).

Pilt:

• Uus Tare elamu Tallinnas, vaade hoonele, arhitekt Elmar Lohk (EAM Fk 15570). Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Ühekorruselised majad nõukogude ajal

Nõukogude aja alguses jätkus madalakaldeliste katustega ühekorruseliste majade ehitus (või vähemalt nende tüüpprojektide koostamine) tänu nende eelmainitud eelistele – kiirem ehitusprotsess ja väiksemad materjalikulud. Küll aga oli tõsiseks puuduseks elamispinna laiendamise piiratus. Kui kõrge katusega maja pööningule oli võimalik ka hilisemas etapis rajada eluruume, siis madala katusega ühekorruselises majas see võimalus puudus.

1950. aastate lõpul hakatakse tegema edusamme puitkilp-elementidest tüüpmajade arenduses, mille jaoks oli ühekorruseline majatüüp kõige optimaalsem tänu varem mainitud eelistele (tagab minimaalsed elutingimused, kulub vähem materjali, kiire ehitusprotsess). Üks esimesi ja kuulsamaid on projekt 3-T-59, mille elemente toodeti Järvakandis 1958. aastast (arhitekt U. Tölpus).

Pildid:

• Projekt T-12, kaks tuba, projekt 1947, Heiki Pärdi isiklik kogu
• Kolhoosnik Teesalu pooleliolev individuaalelamu. Vana-Antsla v, Urvaste khk (ERM Fk 1313:251), Eesti Rahva Muuseum
• Järvakandi Tehased, puidutööstus, elamu (JKM Fp 122:21 F 722), Järvakandi Klaasimuuseum

1960. aastatel tuli Soome mõjudega Eestisse taas modernism, mis vägagi soosis võimalikult palju maastikuga kontaktis olevaid vorme, asümmeetrilist viilkatust, vabavormilisi aknaid ning üldist looduslähedust. Nõnda sai ühekorruselisest majast arhitektide meelisvorm (lääne ühiskonnas üldnimetusega bungalow).

Uueks populaarseks võtteks kujunesid katuslaed, kus eraldi vahelae asemel oli soojustusega täidetud hoopis katusesarikate vaheruum ning laeviimistlus paigaldatud otse sarikate all, mille eeliseks oli kokkuvõttes madalam hind ning avarama laega ruumid. Kuna majadel pidid tingimata olema ka keldrid, tuli kõrge põhjaveetaseme korral tõsta maja elukorrus pinnasest kõrgemale või liigendada elukorrus eri kõrgusega tasanditele, kuid nendest hoonetüüpidest räägime pikemalt nende omaette peatükkides.

1960. aastate teisel poolel hakkab levima tunduvalt monumentaalsem modernismi vool, mida kutsutakse ka “karniisarhitektuuriks. Hakatakse suuremas mahus tootma ja kasutama ka gaasbetoonist (silikaltsiit, gaaskukeroon) plokke ja hooneelemente.

Pildid:

• Puitkilpidest maaeramu, arhitekt Toomas Rein (EAM _ 11174 Ar 48.1.2:3), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Tõstamaa kolhoosi ühepereelamu (EPM FP 305:165), Eesti Maaelumuuseumid SA
• Elamu Karksi-Nuias (1969), Heiki Pärdi isiklik kogu

Karniisarhitketuurile on omased lamekatused, eenduvad kandilised puitkarniisid, suured klaasipinnad ning üldine rõhutatud horisontaalsus. Et madala monumentaalse eramu vormi veelgi võimendada, hakkasid tollal levima ka ühekorruselised ridaelamuprojektid, millest sai külg-külje kõrval kokku blokeerides moodustada “vaipmaju”.

1970. aastatel toimus ka üleüldine ehitustegevuse tõus maapiirkondades. Tööstuslik elamuehitus oli juba hoogu kogunud, mis võimaldas suhteliselt kiirelt püstitada uusi elamuid. Ka tänaseni on maapiirkondades rohkelt säilinud sellest perioodist pärinevaid ühekorruselisi ja madala katusega puitkilpidest ja gaasbetoonplokkidest püstitatud tüüpprojekte (sealhulgas EKE projekti seeriaid Kullipesa, Ella, Taru, 10052 ja palju teisi).

Pildid:

• Vinni Näidissovhoostehnikum, ühepereelamud, (ERM Fk 2644:9138), Eesti Rahva Muuseum
• Aruküla kolhoosi elamukooperatiivi “Männi” majad “Kullipesa-5”, “Ella-5” (EPM FP 295:289), Eesti Maaelumuuseumid SA

Modernistlikke ühekorruselisi maju seostatakse palju ka suvilatega, kus oli moekat aga ruumipiirangutega arhitektuuri parem kasutada. Tiheasustusega aladel kohtab ühekorruselisi eramuid pigem harva, ehkki tüüpprojekte neile koostati. Arvatavasti olid põhjusteks nende ebaefektiivne ehitusaluse pinna kasutus (et saavutada sama palju elamispinda kui kahekorruselises majas, tuleb maja ehitusalune pind kaks korda suurem, mis võttis ära krundi pinda, vähendades aia suurust) ning madalakaldeliste katuste lekkelembus. Seetõttu jäi see hoonetüüp 1970. ja 1980. aastatel populaarsemateks just maapiirkondades, kus ruumi oli rohkem ning krundid olid suuremad.

1980. aastateks aga oli arhitektide seas karniisarhitektuuri populaarsus langenud ning hakati taas eelistama teisi, rohkemate korrustega hoonetüüpe. Siiski säilis nende kuluoptimaalsus, mistõttu neid püstitati edasi kolhooside poolt. Taolisi maju püstitatakse tänaseni, ehkki neid kohtab jätkuvalt pigem väljaspool tiheasustusega linnapiirkondi.

Pildid:

• Tamsalu EPT töötajate ühepereelamud metsapargis (RM Fn 1543:514), Virumaa Muuseumid SA
• Eramu Meriväljal, EKE Projekt p.k. 5-1, vaade ehitusele, arhitekt Boris Mirov (EAM Fk 10220), Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Pärnu rajooni Kaisma kolhoosi elamud (EPM FP 308:364), Eesti Maaelumuuseumid SA

Soovitusi renoveerimiseks

Ühekorruselise maja tugevuseks on selle horisontaalne maht ja vahetu side krundiga. Renoveerimisel on põhiküsimus tihtipeale katusekorruse peale-ehituse vajadus. Tiheasustusega aladel on aina enam ehitatud ühekorruselisi maju ümber katusekorrusega majaks, mõni isegi kahekorruseliseks majaks. 1940. ja 1950. aastate ühekorruselised majade projektid olid tihtipeale identsed katusekorrusega majadega, ehk nende arhitektuur ei pruugi kannatada, kui neid kapitaalselt ümber ehitada. Küll aga on keerulisem saavutada head tulemust 1960. ja 1970. aastatest pärinevate majadega, mille arhitektuur võib nõnda tugevalt tugineda just maja madala katuse vormile, et selle asendamine viilkatuse või terve täiskõrguses ülemise korrusega võib maja stiilset üldmuljet kehvemaks teha.

Renoveerimisel tasub säilitada järgmised omadused:

Planeerige lisakorruseid hoolikalt

Vältige teise täiskõrguses korruse peale ehitamist. Ühekorruseliste majade välisseinad võisid olla ehitatud kergema ja saledama puitkonstruktsioonina, mis ei pruugi kanda ära teist täiskõrguses korrust.

Säilitage modernistliku arhitektuuriga majadel algne katusekalle ja räästajoon

Vältige kõrge kaldega katust kui maja olemasolev katusekalle on väga madal ja eenduva puitkarniisiga (nt. EKE projekti „Kullipesa“ või „Ella“) või parapettidega. Need majad on mõeldud olema madalad.

Vältige soojustamise käigus fassaadi liigset lihtsustamist

Uue välisviimistluse valikul lähtuge võimalusel esialgsest fassaadimaterjalist ja selle liigendusest. Vanematel majadel võivad olla erinevaid väikseid fassaadidetaile – akende piirdeliistud, aknaavade ümber tellistest laotud või krohvitud raamistused, räästaotsad, räästakarniisid ja nende kaunistused, ilmekad nurgapostid jne. Taolist fassaadi ei tasu katta ühtlaselt liigendamata laudise, sileda krohvi või ühetoonilise viimistlusega, kuna just detailid annavad sellistele majadele iseloomu ja need tasuks pärast soojustuse paigaldust taasluua.

Samas leidub ka maju, mis olidki algselt projekteeritud lihtsama lahendusena ning mille puhul ongi kohane säilitada tagasihoidlik ja vähese liigendusega fassaad.

Tutvuge hoone esialgse ehitusprojektiga.

See annab ülevaate arhitekti algsest visioonist, mis võis omal ajal jääda täielikult realiseerimata näiteks materjali- või ressursipuuduse tõttu. Sealt võib leida inspiratsiooni maja renoveerimisjärgse välimuse otsustamisel.

Säilitage akende algne jaotus ja proportsioonid

Modernistlik arhitektuur eelistab küll suuri klaaspindu, kuid ülejäänud fassaadi lihtsuse tõttu iga väiksemgi liigendus oluline. Sageli piirdus akende raamijaotus ühe või kahe pika tuulutusaknaga, millel on ka tänapäeval praktiline funktsioon ning hõlpsasti teostatav ka kaasaegsete pakettklassidega akende puhul. Mõnel vanemal majal leiduda ka eriti tiheda ja ilusa raamijaotusega aknaid, mida saab energiatõhustada sisemise pakettklaasidega raamiga.

Hinnake garaaži tulevikku

Nõukogudeaegsete majade juurde kuuluvad sageli ka maja külge ehitatud garaažid, mis ei vasta enam tänapäevaste sõidukite mõõtudele ega kasutusvajadustele. Ühe võimalusena võib vana garaaži lammutada ning rajada selle asemele uus ja funktsionaalsem hooneosa. Alternatiivina võib olemasoleva garaaži jätta abiruumiks, näiteks kuuriks või panipaigaks. Kolmanda variandina on võimalik garaaž ümber kujundada eluruumiks või verandaks, asendades garaažiuksed akendega.

Nihestatud korrustega eramu

Mis on nihestatud korrustega eramu?

Nihestatud korrustega eramu all peame silmas konkreetset elamuvormi, mis kerkis Eestis esile alles 1960.aastatel. Tegu on majaga, kus eluruumid on küll jaotatud ära mitme erineva kõrgusega korruste peale, kuid nende kõrguste erinevus on nii väike, et ruumid ikkagi asuvad üksteise kõrval ja mitte üksteise peal.

Pildid:

• Individuaalelamu Kihnus (MM F 1397/19), Eesti Meremuuseum SA
• Eramud Väimelas, arhitekt Maie Hansmann (EAM Fk 9984) Eesti Arhitektuurimuuseum SA
• Tüüpprojekt “Toomas” Järvamaal, EVM

Millal ja miks selliseid maju ehitati?

Antud eramutüübi maaletoojaks on peetud arhitekt Uno Tölpust, kes tõi taolise hoonemahu liigendusvõtte Eestisse Soomest, ehkki sama vormiga eramuid oli sellel ajal kerkimas paljudes riikides. 1960. aastate alguseks oli modernistlik eramuarhitektuur Eestis taas tõusuteel, mis soosis kontakti ümbritseva maastikuga, hoonemahtude asümmeetrilist kompositsiooni, vabavormilisi aknaid, avaraid interjööre ja üldist looduslähedust; ning pigem taunis sellele eelnenud traditsionalistlikke selgete ruumi- ja vormireeglitega arhitektuurivõtteid.

Arhitektide seas kujunes esialgu populaarseks eramuvormiks ühekorruseline eramu, mis sobitus oma madala ja otseses mõttes maalähedase proportsiooni tõttu hästi modernistlikke põhimõtetega. Samas kujunes probleemiks maja alla keldri rajamine kõrge põhjaveega või raskesti töödeldava aluspinnasega piirkondades. Selles olukorras oli esimene lahendus keldri sügavuse vähendamine, mis tekitas majale kõrge sokli ning kõrged välistrepid, mis aga tollaste arhitektide hinnangul ei mõjunud maja üldarhitektuurile hästi, sest lõikas läbi vahetu ühenduse eluruumide ja aia vahel.

Teine lahendus oli loota krundi reljeefile ning rajada keldrikorrus osaliselt nõlva sisse uputatuna. Kolmas lahendus aga oli elukorruse tasapindade nihestamine eri kõrgustele. Kelder ja majandusruumid (sh. garaaž) ehitati teadlikult ainult valitud eluruumide alla, mille põrandapind jääks kõrgema sokli peale (60-80 cm kõrgemal kui ülejäänud eluruumid). Ruumid, mille all keldriruumid puuduvad, jäid krundi tasapinnale ja seega aiale lähemale. Kõrgemale paigutati tihtipeale magamistoad ning pesuruum; madalamale jäeti esik, elutuba ja köök. Tekkinud poolkorrused ühendati omavahel trepiga maja keskel. Nõnda loodi ka hea füüsiline eristus elamu avalike ja privaatsete ruumide vahel. Üks silmapaistvamaid näiteid 1960. aastate nihestatud põrandatega eramust on arhitekt Valve Pormeistri enda eramu Tallinnas Mooni tänaval.

Pilt:

• Arhitekt Valve Pormeistri elamu Tallinnas Mooni tänaval makett (EAM _ 11512 Ar 33.3.57), Eesti Arhitektuurimuuseum SA

Majatüübi populaarsus jätkus 1970. ja 1980. aastatel, mil neid maju ehitati juba pigem moe pärast ka kruntidele, kus põhjavee poolest otsest vajadust sellise hoonetüübi järele ei olnud. Huvitav arhitektuurne eelis teiste majatüüpide ees (katusekorrusega maja, kahekorruseline “kastmaja”) oli majandusruumide ja eluruumide edukas ühe katuse alla kokku sobitamine viisil, mis ei tekitanud muljet selgelt eristuvast garaažist või “majandustiivast”, mis näiteks viilkatusega maja puhul võib mõjuda veidi häiriva lisamahuna.

Pilt:

• Talu tüüpi individuaalelamu Paide rajooni Aravete kolhoosis (EPM FP 361:311), Eesti Maaelumuuseumid SA, Eesti Põllumajandusmuuseum

Majatüübi eri vormid

Antud majatüüpi on loodud väga erineva arhitektuurse vormiga, sealhulgas ka üsna mitmete tüüpprojektidena (sh. EKE projekti Toomas, Suvi, Maie, jne). Põhiliselt rajati neid iseseisvate eramutena, kuid leidub näiteid ka rida- ja paarismajadest. Mõned on loodud kompakselt üheainsa katusepinna alla, teised jälle laialilaotuvalt kaheks mahuks liigendatuna. Mõned on viilkatusega, teised on pultkatusega, kolmandad eenduva puitkarniisiga, neljandad parapettidega. Mõned on vägagi maadligi, teised jälle kõrge sokli peal. Võrreldes teiste majatüüpidega on nihestatud korrustega eramud oma arhitektuuri poolest ehk kõige mängulisemad ja seega mitmekesisemad.

Pilt:

• Tüüpprojektid 78-74, 82-74 ning MAX-4 1976. aasta albumist “Individuaalelamud. Eesti NSV-s ehitamiseks soovitatavate individuaalelamute projektid.” (Berends & Dobrõš)

1970. aastate projektides hakati juba välja ehitama ka kõige madalamat keldritasapinda, et mahutada ära aina lisanduvaid abi- ja majandusruume – juur- ja puuviljakeldrid, kütuseruum, katlaruum, garaaž, tööruum ning ka saun koos leiliruumi, pesuruumi ja puhkeruumiga. Nii tekkis majja neli erineva kõrgusega poolkorrust, kus kaks alumist olid majandusruumide päralt ning kaks ülemist eluruumide jaoks. Nõnda võis aga esialgne looduslähedane arhitektuurne loogika mõnevõrra moonutatud saada – kadus põhimõte hoida vahetut sidet eluruumide ja aia vahel. Tekkisid taas kõrge sokkel ning kõrged välistrepid, mida esialgu sooviti sellise hoonemahu liigendusega ära hoida.

Pildid:

• Põlva individuaalelamud (PTM F 81:311/F17-123/2), Karilatsi Vabaõhumuuseum
• Individuaalelamud Raekülas, 1980ndad (PäMu _ 2006 F 3634:7), Pärnu Muuseum SA

Soovitusi renoveerimiseks

Nihestatud korrustega eramu peamine väärtus seisneb selle poolkorruselises ruumilahenduses, madalas modernistlikus vormis ja maastikuga seotud arhitektuuris.

Renoveerimisel tasub säilitada järgmised omadused:

Säilitage poolkorruseline ülesehitus


Ärge muutke hoonet tavaliseks kahekorruseliseks majaks ega tasanda eri tasapindu. Just eluruumide vertikaalne nihestatus annab sellele tüübile iseloomu.

Säilitage algne katusekuju

Säilitage madalakaldeline või eritasandiline katuselahendus. Vältige suuri katusekorruse juurdeehitusi ning katuseuuke, mis ei ole sellele hoonetüübile omased.

Säilitage rõdud


Kõiksugused lodžad ja rõdud tasub võimalusel jätta alles ja kinni ehitamata.

Vältige soojustamise käigus
 fassaadi liigset lihtsustamist

Tihtipeale liigendati 1970. ja 1980. aastatel niigi siledat ja lihtsat krohvitud fassaadi puitlaudisest vööde või tahvlitega uste, akende ja räästa piirkonnas, mida tasub ka renoveerimise käigus kas säilitada või taasluua.

Hoidke sidet maastikuga


Tasub säilitada hoone terrassid, trepid ja loomulik seos ümbritseva aiaga. See oli selle majatüübi üks tuumikideid.

Vältige suuri juurdeehitusi


Antud majatüübi hilisemad vormid on üldiselt juba rajatud suurte majanduspindadega, seega erilist vajadust lisamahtude rajamiseks olla ei pruugi. Aga kui ruumipuudus on siiski olemas, tasub vältida uue, eraldiseisva katusepinnaga mahu loomist ning võimalusel pigem katusekallet säilitades laiendada mõnda olemasolevat külge või mahtu. Vastasel juhul võib kaduda eelpool mainitud hoonetüübi terviklik kompositsioon.

Renoveerimise kavandamisel on soovitatav tutvuda hoone esialgse ehitusprojektiga

See annab ülevaate arhitekti algsest visioonist, mis võis omal ajal jääda täielikult realiseerimata näiteks materjali- või ressursipuuduse tõttu. Sealt võib leida inspiratsiooni maja renoveerimisjärgse välimuse otsustamisel.

Oluline on säilitada akende algne jaotus ja proportsioonid

Modernistlik arhitektuur eelistab küll suuri klaaspindu, kuid ülejäänud fassaadi lihtsuse tõttu on iga väiksemgi liigendus oluline. Sageli piirdus akende raamijaotus ühe või kahe pika tuulutusaknaga, millel on ka tänapäeval praktiline funktsioon ning kaasaegsete üheraamsete pakettklassidega akende puhul hõlpsasti teostatav.